| givora Харьков Сообщений: 126 На сайте с 2009 г. Рейтинг: 17
| Наверх ##
11 февраля 2013 10:06 latimeria Если Вас не затруднит: Mäletan, et ema kurtis tihtipeale teistele naistele minu suurt uudishimu ja seda, et vean ka venna sinna, kuhu minna ei tohi. Ükskord mängisime jälle vennaga õues, kui mulle torkas pähe, et vaja õige vaadata, mis seal tare taga on. Seal esialgu peale kõrge püstlaudadest aia midagi huvitavat silma ei hakanud. Aed aga oli nii tihe, et mitte kuidagi ei näinud, mis seal sees on. Ehk on mõni laud lahti? Üks juhtus olemagi ja sealtkaudu pugesime vaevaga läbi. Oi, kus seal oli alles palju punaseid ja musti sõstraid! Ja kui magusad need veel olid! Samal ajal otsis ema meid meeleheitlikult taga. Kui ta oli meid vadistamise järgi lõpuks üles leidnud, kutsusime tedagi marju sööma. Alles pärast pikka meelitamist sai ta meid sealt läbi kitsa aiamulgu jälle kätte. Siis selgus, et marjaaed kuulus rikkale ja kurjale peremehele ja ema kartis pahandust. Meie ei saanud aga kuidagi aru, miks marju süüa ei tohtinud. Neid oli ju seal nii tohutult palju! Paar aastat hiljem juhtus veel üks sündmus, mis on samuti alatiseks meelde jäänud. Olin tollal väikest kasvu ja kehva tervisega ja kuigi noorim vend oli süles kandmiseks raske, saatis ema mind ikka temaga linna jalutama. Teisele poole tänavat minekuks tuli ületada konka1 tee. Ei mäleta, kas libisesin või jäi jalg rööpasse kinni, igatahes kukkusin koos vennaga maha, Konkajuht pidurdas meist poole meetri kaugusel. Kohalejooks-nud inimesed aitasid meid üles ja ma sain tublisti pahandada. Õnneks ei olnud me kumbki viga saanud, kuid asi oleks võinud lõppeda väga kurvalt. Спасибо! |