Songra написал:
[q]
Saeveski Hans[/q]
http://www.aai.ee/~tarmo/txt/Hans.htmlДобрый день, да в тексте о ваших Расс/и говорится о лесопилке и это от профессии так кличат.
В тексте много раз упоминается. ( teinud Rassil puutööd, Rassi Jaan tulnud Saeveskile oma kälimehe Hansu juure )
Varga tabamine
Ükskord tulnud Rassi Jaan oma pererahvaga heinamaalt koju, vaatab - rahakast, mis tal tagakambris seisis, on ära... Kodus olnud ainult üks vana naine, see pole näinud ega kuulnud, millas vargad toavundamendi kivid välja kiskunud ja rahakasti ära viinud. Rassi rahvas arvanud kohe, et kes see muu võis olla kui Jüri Palmeos, üks Reegoldi mees. Tema hulkunud seal metsanurgas ümber, teinud Rassil puutööd ja näinud ka seda rahakasti. Teine hulgus, kelle süüks ka see tegu arvatud, olnud Kööka Tõnis.
Rassi mehed saanud Tõnise kätte, sidunud nööridega ta käed kinni, peksnud teda mehemoodi ja usutanud kõvasti. Tõnis teeb end vagaks ja pühaks, et tema hing on puhas, vargusest ta midagi ei tea. Tõnise käed, mis nööridega kinni tõmmatud, olnud paistetanud nagu pillid, aga midagi ülestunnistamist Rassi mehed ta käest ei saa. Eks siis Rassi Jaan tulnud Saeveskile oma kälimehe Hansu juure (neil mõlemail olid Tamme Kösleri tütred naiseks) ja öelnud: "Tule, va' kälimees, appi. Meie saame aru, et tema käes on, aga ta ei tunnista üles, me oleme teda küll piinanud."
Saeveski Hans läheb ka sinna. Kööka Tõnis näeb teda, ütleb: "Vaata nüüd, mu vana leivaisa, kudas mind ilmsüütut piinatakse. Aga ma olen nii puhas, et võin kasvõi täna altari ette minna." Saeveski Hans ütleb: "Mis sa nüüd niisugust juttu ajad. Teie viisite ikka Jüriga kasti välja. Ega sina vaene saanud midagi, Jüri sööb selle raha nahka. Mis sul sest kasu on, et sa piina kannatad?" Tõnis ajab ikka endist viisi vastu. Siis ütleb Saeveski Hans: "Kas sa mäletad, kui teie Jüriga Pärassaare poole tulite? Teie hoidsite Ülenõmme teed, et teid Saeveskilt ei nähtaks. Tulite Kabelimäge mööda edasi sellel jalgrajal, mis mööda mäeseljakut käib. Sul on ju meeles, kuidas teie sellele männipakule istusite, mis seal risti tee peal on. Seal tegite nõu kindlaks ja Jüri ütles sinule: "Küllap' me kasti kätte saame, aga kas sina ka jõuad suu pidada?" Aga mis sina ütlesid? "Oh-oh, hoia aga sina ise oma lõuad, ära minu ette karda." Jüri paneb ikka selle raha kõik nahka, sinule andis ainult näpuvalget."
Tõnis kuulab, ohkab ja ütleb: "Mis see enam maksab vastu ajada. Võtke käed lahti. Ta on ju nõid. Ta on seal juures olnud." Eks siis saatnud Rassi mehed Niinemäele, võtnud ka Jüri kinni ja läinud raha otsima. Raha olnud nelja või viide kohta maha maetud. Saeveski Hans oli sest saadik kuulus tark ja nõid, kes kõik ära teab, mida ta ise pole näinud.
Pudemeid
Saeveskil teeninud üks Sürgavere valla tüdruk. Hans läinud Sürgaverest tüdrukule passi tooma. Sürgaveres olnud tol ajal üks tige küürakas opman. Opman pole tahtnud mingil põhjusel passi anda. Saeveski Hans käinud peale, nad läinud tülli. Vihane opman võtnud ukse lahti, käskinud Hansu välja minna. Hans öelnud: "Oh, mispärast opmani härra nõnda palju vaeva näeb ja mulle au teeb. Ma oleksin isegi ukse lahti võtnud."
Seesama küürakas opman tahtnud mõnikord süüdlast teomeest peksta. Aga kuidas küürakas teomehe enda alla saab? Opman visanud kepi maha ja käratanud teomehele: "Anna kepp kätte!" Teomees kummardanud maha keppi võtma, siis saanud opman ta turjast kinni.
Jüriõue vihusaunas elas Saks-Jüri, üks kohtlane, otsekohene, tõsise jutuga mees. Kord olnud Jüriõues joodud, varruliste seas olnud ka Saeveski Hans ja Saks-Jüri. Saeveski Hans armastas alati naljatada ja vigurijuttu puhuda. Ta öelnud, otsekohe pudelist viina rüübates, nagu see vanemal ajal kombeks oli, ja nähes, kui jõudsasti see märjuke kahaneb: "Meie aja pudelid viina ei pea." Saks-Jüri ajanud silmad jõlli ja hakanud vastu vaidlema: "Minul on üks vana laevapudel, see peab küll viina kinni." Hans irvitab, ei anna järele. Saks-Jüri aga kinnitab ühtepuhku, et tema vanast laevapudelist viin välja ei pääse. Vaidlevad edasi. Jüriõue peremees kuulab pealt, ütleb viimaks Jürile: "Tohho sõge, sa võtad ju punni pealt ära, eks ta siis pääseb ikka välja, olgugi vana laevapudel."
Saeveski Hans olnud ka tubli sööja. Männiku Mihkli poja Jüriga, kes Saeveskil poisiks olnud, söönud nad suure külimituse liua täie kilet tühjaks, kui võid ka silmas olnud. Puudunud või, siis naljatanud Hans mõnikord oma naisele: "Meie olime Jüriga muidu õige tublid poisid sööma, tegime selle kopatäie alati tühjaks, no nüüd ei taha vastu saada. Siin peab vist üks sõnaviga (st. nõiasõna) juures olema."
Üks Alliku valla mees olnud Kabalas karujahil. Ta rääkinud, missugune õnnetus tal kord karujahil juhtunud. Ta olnud karuajajate seas. Vigaseks lastud karu tõmmanud küüntega tagant ta kuue, püksid ja p-kannika lõhki. Saeveski Hans öelnud selle jutu peale: "Kahju jah, et kuue ja püksid lõhki tõmmas, aga persekannikast ei maksa rääkidagi, see kasvab ilma kuluta terveks." Alliku mees vaadanud Hansule otsa ja öelnud: "Küll sa ikka seda litsi puhud."
Saeveski Hans leidnud tagant Muraka rabast karupesa, tapnud ema maha ja toonud pojad koju. Ta kasvatanud neid ja üks neist saanud nii taltsaks, et nagu koerakutsikas mööda tuba joosnud. Kui Hans pikali sängi heitnud ja hõiganud: "Poesu, kus sa oled?" Siis tikkunud karupoeg ka sängi Hansu kaissu. Ükskord magades norisenud Hans valjusti. Poesu kuulanud, kuulanud ja viimaks präuh, küüntega vanamehe näkku. Hans ärganud ja visanud meelepahaga ta nagu nuustiku põrandale. Noor karu karanud uksest õue ja kadunud kui tina tuhka. Teisel hommikul leiavad kambri otsas suure hunniku õlgi maha pillutatud. Õled olnud koo kõrvale üles lattidele seatud, aga katus alles tegemata. Viimaks vaadanud üles, näevad: poesu istub nagu nunn üleval harjal. Küll meelitanud ja kutsunud teist maha, aga poesu ei tulnud enam, plaganud metsa.
Saeveski Hans rääkinud kord kodus oma targa jahikoera kuuldes, kuidas tema ajanud Muraka rabas ühte mõtust taga. Koer pannud teravasti seda juttu tähele, kadunud siis kodunt ära ja Hans näinud teisel päeval koera jälist, et ta kõik need kohad ja puud oli üles otsinud ja läbi käinud, mis vanamees jutu ajal oli nimetanud.
Saeveski Hans otsinud vanas eas kord oma piipu. Pahandanud ja kärkinud, et teised olla tema piibu ei tea kuhu pannud. Teised juhtinud ta tähelepanu sellele, et piip olnud tal endal suus.
