Эстония

Красиво описывают о Keila Joa mõis и много фотографий и история судьбы мызы.
http://www.tescada.eu/uploads/...ugu_01.pdf

Подскажите, может кто-то знает где можно посмотреть о купцах Овсянниковых из Раквере (Везенберг)

о них упоминается
Первое упоминание о православной церкви г. Раквере относятся к 1763 г., как походной церкви при Кексгольмском полке. ... В 1838 году складывается инициативная группа и образуется православный приход стараниями и усердием купеческих фамилий: Трелиных, Душкиных, Овсянниковых.

Послужной список капитана 6 Финляндского стрелкового полка Воскресенского Дмитрий за 1905... женился на дочери Везенбергского купца Петра Овсянникова девице Зинаиде Петровне Имеет сыновей: Анатолия (29.06.1889), Николая (12.05.1899), Георгия (08.01.1903). и дочерей Нину (14.11.1893), Елену (12.05.1895), Анну (25.06.1901).


Буду очень благодарна

balabolka написал:

[q]

[/q]

Здесь о истории Кристине Кескус-Marienthali Keskuse в Таллинне
встречается и ваш Овсянников.
http://www.mustamaetee16.ee/index.php?page=69
Marienthali Keskuse ajalugu
Prindi Prindi

1652. aastal jaotati Endla tänava ja Linnu tee ning Pärnu mnt ja Mustamäe tee vaheline ala 32 partselliks. Mõned aastad hiljem jaotati partsellideks ka Paldiski mnt ning Mustamäe tee vaheline ala. Kogu seda territooriumit hakati tolleaegse Rootsi kuninganna Kristiina järgi nimetama Kristiine heinamaaks. Kuna partsellide omanikeks olid Tallinna jõukamad ning mõjukamad kodanikud, siis kogu see piirkond puhastati kividest ja võsast ning liigniiskete alade kuivendamiseks rajati kogu suurt piirkonda haarav kuivendussüsteem. Kuivenduskraave rajati selliselt, et nendest said ühtlasi ka partsellipiirid. Koos kuivenduskraavidega rajati ka algsed heinamaatükkide vahelised teed, millest kujunes hiljem Lilleküla teedevõrk.

Suvemõisate populaarsus naaberriikides ning ümbruskonna heakorrastamine mõjutasid paljude suvemõisate rajamist ka Lilleküla piirkonda. Samuel Waxelbergi 1688. aasta linnaplaanil oli 23 suvemõisast Kristiine heinamaadel 15, neist suurem osa Mustamäe teel. Üks olulisemaid neist oli Natalienhofi suvemõis, mille omandas 18. sajandi I poolel 1743-1753 Eestimaa kuberneri ning 1758-1775 Eestimaa kindralkuberneri ametit pidanud prints Peter August Friedrich von Holstein-Beck. 1760. aastal müüs ta oma suvemõisa edasi admiral Aleksei Spiridovile, kes oli 1803-1811 Tallinna sõjakuberner. Admiral müüs suvemõisa maha 1801. aastal.

Hilisemate omanike ajal arendati suvemõisa maa-alal tööstust. Kaupmees Ovsjannikovi ning seejärel raehärra Diedrich Rode ning lõpuks Eggersite perekonna omanduses tegutses 1804-1823, 1827 ja 1833 Charlottenthalis sitsivärvimise manufaktuur. Suvemõis kandis seetõttu ka Eggersi mõisa nime. Ettevõte oli tolle aja kohta küllaltki suur ning seal töötas 75 töölist. Hoopis edukamalt tegutses 1830. aastal asutatud tinasuhkru- ja äädikavabrik. 1845. aastal hakati seal ka värve tootma. Eggersitel oli Charlottenthalis ka meierei, piiritusevabrik, tikuvabrik ja auruveski. Tikumanufaktuur asutati 1838. aastal ning see oli Venemaal kolmas omataoliste seas. 1847. aastal oli seal tööl 111 töölist. Piiritusevabrik asutati 1864. aastal ning see anti varsti üle kaupmees Schalotoffile ning ettevõte töötas kuni 1879. aastani. Charlottenthali suvemõisa maadel asus rohkesti allikaid, millel oli meeldiv maitse. Kõrvalasetseva Blankentali suvemõisa omanik Eva Behril õnnestus kuidagi saada ainuõigus selle vee müügiks ning vett reklaamiti kui koolerat raviva toimega. Eriti massiliseks kujunes selle müük koolera epideemia ajal 1907. aastal. Marja bussipeatuse juurde ulatunud hoones asus suurem laut, mis mahutas 60 idafriisi tõugu veist. Varem ühekorruselises laudahoone keskosas paiknes kahekorruseline kaasaegne meierei. Ka Nõukogude ajal oli hoones tootmine. Charlottenthali suvemõisa territooriumil tegutses ka teisi tööstusi (savitööstus, liimivabrik), kuid nad asusid Marja tänava ja Mustamäe tee ristmikust veidi kaugemal.

1950. aastate I poolel rajati Marja tänava ja Mustamäe tee nurgale Sojuzzagottransi autobaasi hoonestus. Piirkonda kasutati autobaasina Nõukogude aja lõpuni. Läheduses asus ka Tallinna Ekskavaatoritehase üks tsehhidest.

Marja tänava ristmiku vastas asus Annenhofi suvemõis, mis hiljem kandis Marientali nime. Kohaliku pärimuse järgi viis Marientalist Mustjõele tee, mida inimesed hakkasid Maria ehk Marja teeks nimetama. Vanade linnaplaanide järgi otsustades võis selline jalgrada asuda kuivenduskraavi kõrval. Pealegi asus Marja tänava lõpus Duborgi suvemõis. Selle suvemõisani viis pikk allee Mustamäe tee ja Paldiski maantee nurgast. Duborgi allee oli osaliselt alles veel 20. sajandi alguses. Samasugune pikk allee suundus Charlottenthali suvemõisast Veskimäele. Kohalike elanike mälestuste järgi oli allee alles veel 1930. aastatel ja allee juures asusid istepingid, kus võis puhata ning ümberkaudset loodust nautida.

ajaloolane Robert Nerman





http://www.orthodox.ee/epc/ee/...akvere-est

Ületamaks neid raskusi, tekkis vajadus organiseerida linnas őigeusu kogudus oma kiriku ja preestriga. 1838.a. kujuneb välja initsiatiivgrupp ning kaupmeeste perekondade Trelinite, Duškinite ja Ovsjannikovide püüdluste ja hoolega moodustatakse őigeusu kogudus. 1839.a. osteti imperaatori korraldusel riigikassa rahadega doktor Sickleri kahekorruseline maja, mis ehitati spetsiaalse komitee juhendamisel kirikuks. Komiteesse kuulusid: ülempreester Feodor Tigorski (Narva linna Issandamuutmise kirikust), preester Vassili Uzhinski (kellest sai esimene Rakvere linna őigeusu kiriku esipreester) ning linna kaupmehed.

http://www.infonet.ee/~ettnat/Kirik.html

Õigeusu kiriku ajalugu Rakveres
Rakvere o~igeusu kirikEsimesed viited õigeusu kiriku kohta Rakveres ulatuvad 1763.a., kui Keskholmi polgu välikiriku kohta. Sellest ajast alates on Rakvere linna ja selle ümbruskonna õigeusulisi elanikke vaimulikult hooldanud sõjaväe vaimulikud neist väeosadest, mis paiknesid Rakveres, aga nende puudumisel preestrid Tallinnast või Narvast. Ikonostaas
Ületamaks neid raskusi, tekkis vajadus organiseerida linnas õigeusu kogudus oma kiriku ja preestriga. 1838.a. kujuneb välja initsiatiivgrupp ning kaupmeeste perekondade Trelinite, Duškinite ja Ovsjannikovide püüdluste ja hoolega moodustatakse õigeusu kogudus. 1839.a. osteti imperaatori korraldusel riigikassa rahadega doktor Sickleri kahekorruseline maja, mis ehitati spetsiaalse komitee juhendamisel kirikuks. Komiteesse kuulusid: ülempreester Feodor Tigorski (Narva linna Issandamuutmise kirikust), preester Vassili Uzhinski (kellest sai esimene Rakvere linna õigeusu kiriku esipreester) ning linna kaupmehed.
Kiriku sisevaade Sellest ajast algas aktiivne koguduseelu. Kogudus ei piirdunud üksnes Rakvere linna ja selle ümbruskonnaga, vaid tema piiridesse ulatus kogu maakond. Kõige kaugemad koguduseliikmed käisid praegusest Jõhvist ning tolli- ja piirivalveteenistujad, kes elasid mere ääres linnast kuni 70 km kaugusel.
Preestrid andsid usuõpetuse tunde linna koolides õigeusu usutunnistusega õpilastele. Aga 1872.a. avati kiriku juures koguduse kool, mis asus ühekorruselises puumajas kirikuaias. Kool töötas kuni 1919. aastani. Selles said alghariduse mitte ainult õigeusuliste lapsed, vaid ka luterlased, kusjuures viimaste hulk oli suurem. Õpilastest moodustati koor, mis laulis jumalateenistustel.
Rakveres töötas õpetajate seminar, millel olid samuti tihedad sidemed kiriku kogudusega.
Kirik on vastu võtnud mitmeid kõrgeid külalisi, kellede seas olid: Riia ja Miitavi piiskop Donat; vürst Sergi Šahhovskoi, Eestimaa kuberner; Imperaatorlikud Kõrgused suurvürst Vladimir Aleksandrovitš koos abikaasa suurvürstinna Maria Pavlovnaga.
Kiriku esipreestrid
Preester Vassili Uzhinski (28.07.1839 - 31.10.1857) Altari seinamaal (fresko) Jumalaema syndimine
Preester Stefan Rozhdestvenski (31.10.1857 - 1881 (+ 27.01.1883))
Ülempreester Viktor Bezhanitski (7.07.1881 - 1921 (+ 14.05.1924))
Ülempreester Johannes Tölp (20.01.1922 - 18.11.1926 (+ 9.09.1933))
Ülempreester Aleksander Tamm (5.12.1926 - 19.10.1933 (+ 17.12.1939))
Ülempreester Aleksander Leets (31.01.1934 - 1.07.1953 (+ 21.09.1961))
Ülempreester Vladimir Alumäe (26.12.1952 - 1972 (+ 3.09.1972))
Ülempreester Konstantin Kaus (4.11.1972 - ...)
Ülempreester Nikolai Nosenko (munkpreester Issidor) (20.03.1979 - 01.12.1987)
Preester Vladimir Andrejev (01.12.1987 - 15.06.1989)
Preester Gennadi Kruzhkov
Preester Stefan Filip (+ 1995)
Preester Andres Mere (1995 - 12.02.1999)
Preester Aleksandr Lebedev (12.02.1999 -


Статья в газете от историка Одетте Кирс (Odette Landberg (Kirss)).Её предки Ландбегри и Клеин
Она написала книгу о Раквере.Она знает о Раквере всё и всех. Ей в январе 2014 года исполнилось 80 лет.
В статье упоминаются купцы.

70aastaselt ilmus ajaloolase Odette Kirsi sulest raamat “Rakvere lood ja legendid”. Millega võiks naine 80aastaselt välja tulla?
Foto: Tairo Lutter
“Ta on inimene, kes teab Rakvere linnast, tema inimestest, majadest ja tänavatest praktiliselt kõike,” iseloomustas Rakvere linnapea Mihkel Juhkami homme 80. sünnipäeva tähistavat Odette Kirssi.


Volikogu otsustas aprilliistungil - Rakvere
www.rakvere.ee/ajaleht/2009/05/03_RakvereS6numid_07mai2009.pdf
07.05.2009 - Valimisjaoskonda kuuluvad Rakvere linna Ferdinand Gustav Adoffi, .... 1890. aastail omandas Ivan Dushkin suure krundi Aleksandri (Võidu).


http://www.rakvere.ee/ajaleht/...ai2009.pdf

http://www.virumaateataja.ee/2...e-kirss-80
 


http://www.geni.com/people/Ivan-Dushkin/6000000022807318187

Ivan Dushkin
Sündinud: 2. september 1836
Lähedased:
Son of Trofim Alekseevich Dushkin ja Maria Dushkin (Ivanova)
Brother of Konstantin Dushkin; Aleksei Dushkin; Tatiana Dushkin; Stefan Dushkin; Zakharii Dushkin; Maria Dushkin; Il'ya Dushkin; Anisiia Golovin (Dushkin); Petr Dushkin; Anna Koziakin (Dushkin) ja Egor Georgii Dushkin « vähenda
Lisaja: Byron Jason Whitesides ( 3. oktoober 2013)
Haldaja(d): Byron Jason Whitesides
Selle isiku „SuperSearch“ otsing
Võta ühendust haldaja(te)ga
Vaata puud
Muuda isiku andmeid
Ülevaade
Meedia
Sündmused
Arutelud
Allikad
Muudatused
Lisateave
muuda | ajalugu
Lisa teavet isiku Ivan Dushkin kohta.
Vaata kõiki
Lähedased
TekstivaadeLisa lähedasi
Kuvatakse 12 isikut 13-st

Trofim Alekseevich Dushkin
father

Maria Dushkin (Ivanova)
mother

Konstantin Dushkin
brother

Aleksei Dushkin
brother

Tatiana Dushkin
sister

Stefan Dushkin
brother

Zakharii Dushkin
brother

Maria Dushkin
sister

Il'ya Dushkin
brother

Anisiia Golovin (Dushkin)
sister

Petr Dushkin
brother

Anna Koziakin (Dushkin)
sister

balabolka написал:

[q]

[/q]

http://issuu.com/sergeyhmelevskih/docs/peipsimaa_asulad/62

По этой ссыкле видно Трелиных магазин и дом (который сгорел в Лохусалу в 1941)

balabolka написал:

[q]

о купцах Овсянниковых

[/q]

Скину в копилку о купцах Овсянниковых.

На странице 8 видно о том что И.Овсянников в 1801 покупает на акционе ситцевую мануфактуру Христьяна Фреса, в Кадриорге Койдула 23

ftp://195.80.111.130/pub/HTTP/DIGI_2013/pdf/eraT-0-76_001_0012896.pdf


Взлёт и падение семьи купцов-миллионеров Овсянниковых

http://statehistory.ru/1631/Vz...nnikovykh/



http://www.litmir.net/br/?b=160362&p=7
Интересная статья о купцах Овсянниковых.
Русские купцы

Из сыновей Овсянникова ...... Но у него было четверо дочерей. В их воспитание он не вмешивался и вполне полагался на супругу. Дочери учились в пансионе. Правда, окончить курс он не дал ни одной, так как до этого выдавал их замуж. Приданого за каждой причиталось на 15 тысяч рублей, и такую же сумму он давал деньгами. В 1870 г. 50-летний глава клана московских текстильщиков Павел Михайлович Рябушинский приехал в Петербург сватать за брата Василия дочь Овсянникова Александру, но влюбился в нее сам, получил согласие и прожил с ней до самой смерти [15] .

Внуки Овсянникова от Александры – братья Рябушинские – крупнейший политик, обещавший в 1917 г. удушить большевиков «костлявой рукой голода», декадент и покровитель искусств Николай, путешественник Федор, франт и покоритель женщин Михаил, инженер Дмитрий, гласный московской думы Владимир, собиратель крупнейшей коллекции русской иконописи Степан.

Сыном другой дочери, Анны, был московский антрепренер Незлобин; Елизавета и Надежда отданы были за братьев Кузнецовых, владельцев знаменитого фарфорового завода.

Отношение к купцу, буржую в России было скорее отрицательным. Когда в 1917 г. экспроприировали Рябушинских и Кузнецовых, они платили не столько за свои грехи, сколько за грехи предка.



https://baza.vgd.ru/1/22081/all.htm?o=1&

МОРОЗОВ АРСЕНИЙ ИВАНОВИЧ 1850-1932. муж ЛЮБВЬИ СТЕПАНОВНЫ ОВСЯННИКОВОЙ

МОРОЗОВ АРСЕНИЙ ИВАНОВИЧ 1850-1932. При нем фамильное дело достигло наивысшего развития. На мануфактуре трудилось до 10000 рабочих. Последние годы жизни доживал при советской власти в одном из домов, построенных им вокруг Захарьинской церкви. Был похоронен на Рогожском кладбище. Огромный камень с высеченным на нем крестом был украден с его могилы и по свидельству родственников оказался на другом кладбище уже в виде памятника иному, очень известному человеку. Жена ЛЮБОВЬ СТЕПАНОВНА ОВСЯННИКОВА. Дети:
ПЕТР. Вместе с отцом входил в состав Правления мануфактуры. Еще до революции стал представителем Московского Военно-промышленного комитета в Америке. У него было два сына и две дочеpи.
СЕРГЕЙ Вместе с отцом входил в состав Правления мануфактуры. В 1920 г. привлекался по делу "Тактического центра", а в 1931 г. осужден по делу "Промпартии" (расстрел заменен 10 годами концлагеря). Умер он 27 марта 1932 года в Сиблаге.
ГЛАФИРА АРСЕНЬЕВНА по мужу РАСТОРГУЕВА. Умерла рано.
ЕЛИЗАВЕТА АРСЕНЬЕВНА по мужу СОЛОВЬЕВА. От нее продолжается ветвь Морозовых-Соловьевых. Известны публикации Елены Николаевны Соловьевой, проработавшей много лет в Главке ткацкой промышленности. Ее дядя Сеpгей Константинович Соловьев был знаменитым альпинистом.
МАРИЯ АРСЕНЬЕВНА по мужу КРЕЧЕТОВА. Дала начало династии священников.

https://baza.vgd.ru/post/1/24064/p76522.htm?#Овсянников Степан Тарасович

Овсянников Степан Тарасович

ОВСЯННИКОВ СТЕПАН ТАРАСОВИЧ Петербургский купец первой гильдии. Торговля хлебом. Вторая жена ЗОЛОТОВА ЕЛИЗАВЕТА СЕМЕНОВНА. Дочь АЛЕКСАНДРА СТЕПАНОВНА (Умерла в 1901. Муж РЯБУШИНСКИЙ ПАВЕЛ МИХАЙЛОВИЧ). Другая дочь ЛЮБОВЬ СТЕПАНОВНА была замужем за АРСЕНИЕМ ИВАНОВИЧЕМ МОРОЗОВЫМ (1850-1932).