Russian alphabet
http://translit.ru/http://en.wikipedia.org/wiki/ToropetsТоропец= Toropez =Toropets=
http://kultuur.elu.ee/ke502_toropets.htmToropets the turn of the 20th century .
Estonians Toropetsis
TEXT : Peep drop
PHOTOS : Peep drop, Picasa Web
Toropets is a small provincial town of 14 000 inhabitants, Russia, Estonia , about 400 kilometers from Pskov and Tver Oblast border mail . There is still interest in the past, which is also linked to our history.
Estonians Toropetsis
Another hundred or so years ago, it was a great little town Toropets Estonian migrant center. The streets of the city and nearby villages could hear the Estonian language , and many are expressing poesildidki were both Russian and Estonian. Acted in a number of Estonians in Estonian schools and societies , and Estonians were held every Sunday in the Lutheran church built in the English worship service .
Historical Background
IX - X century , these areas were inhabited by Finno- Ugric tribes , followed by the Slavs arrived in the south . While many history books are written in Slavic tribes still higher cultivation of culture , who moved here in the past , therefore, the tribes peacefully integrated, archaeological excavations suggest instead that the Finno-Ugric culture of the large fires in interrupt . Founded in the tenth century the Slavic tribe belonging to the shores of Lake krivit Solomeno Kriviteski known certainty . Later, it came to a settlement with certainty pulled out of the river by the current Toropa Toropetsiks denominator. It was a strategically important point , because the left by the wayside , which led to the Varangians to the Greeks , or when northern Europe along the Mediterranean . For the first time in written sources said Toropetsi 1074th year . Toropetsi principality formed the XII century , and was the first notable prince Mstislav the Brave. His son Mstislav Mstislavitš Brave , who was called prince of Novgorod , was organized in conjunction with David Mstislavitši Toropetsi Prince of Pskov , and the prince Vsevolod Mstislavitš - Borissovitšiga 1212th In the winter of the war trip to Estonia in order to weaken the German crusaders and the Estonians : Järva looted and Harju county, and limited Varbola castle , which , however, departed after receiving tribuudi . Back at Pskov Russian troops waited in front of an unpleasant surprise - the advantage being LEMBIT been rampaging the city .
However, the impact of the Grand Duchy of Lithuania Toropets ran down and adding to the XIV century. 1503rd In the Moscow Peace Treaty went Toropets Empire , but later on tried repeatedly to the Polish- Lithuanian State Toropetsi back. XVII century the Russian state became stronger then prevailing western border of the rich Toropetsist mall and artisans of the city. Erstwhile prosperity acknowledges the fact that each church was built here , which gave the town a very genteel appearance . Russia's borders expanded westward became a shopping center near the border and a military outpost of the lost importance Toropetsist the eighteenth century, at the end of a normal central Russian provincial town.
https://www.google.fi/search?q...p;ie=UTF-8http://kultuur.elu.ee/ke502_toropets.htm more photo about
""Migrants were among the well-known and respected people like Eichenbaumid, lynx, Jaagundid, Jõgiojad, Klaassepad, Kuldsepad, Kuppart, swans, Luksepad, Lõhmus, Määritsad, Parts, Piller, saarva, Solbad, plates, Taskid, Treid, "
Eesti väljarändajad Toropetsi-mail
Eestist hakkas Toropetsi kanti saabuma ümberasujaid 1860–70ndatel aastatel, kuid see protsess jätkus veel XX sajandi esimesel kümnendil. Enamik ümberasujatest tuli siia Võru- ja Tartumaalt, eriti aga Sangastest ja ümbruskonnast. Kodumaalt sundis neid inimesi lahkuma kõrge maa rendi- ja ostuhind. Lahkujateks olid eelkõige popsid, sulased, vabadikud ja teised maata inimesed. Tavaliselt mindi uut kodu Kesk-Venemaale rajama kevadeti. Et end teel ja ka uues asukohas kindlamini tunda, asuti pikale reisile mitme perega koos. Pered läksid hobuste ja vankritega, vaesemad ja üksikud noored võtsid teekonna ette ka jalgsi. Tee kulges Petserist Irboskasse (20 versta), sealt Ostrovi (50 versta), edasi Novorževi (70 versta) ja Velikije Lukisse (120 versta), kust lõpuks jõutigi Toropetsi (veel 90 versta). Siin, idapool, oli rahvastiku tihedus mitu korda väiksem kui Pihkva kubermangu lääneosas, kuhu olid juba varem ka lätlased ja eestlased ümber asunud. Teekonna kestvus sõltus paljudest asjaoludest ja parimal juhul võis kohale jõuda paari nädalaga, kuid vahel võis reisiaeg ka pikemaks venida. Kuigi enamus väljarändajatest ei osanud esialgu vene keeltki, olevat kohalikud venelased neid sellegipoolest üldjuhul väga sõbralikult vastu võtnud. Eestlased hoidsid uues asukohas omavahel rohkem kokku kui kodumaal tavaks ja vanemad asukad aitasid uutel end sisse seada. Pihkvamaa idaosas ja Tverimaal oli võimalus soodsate hindadega rentida või osta juba ülesharitud mõisamaid, samuti harida ise üles kasutamata maatükke, mis küll rasket tööd nõudis.
Töökad eestlastest ümberasujad said jõukaks
Eestlased kasutasid kodumaalt kaasatoodud ja kohalikega võrreldes eesrindlikumaid maaharimise ja majapidamise võtteid, soetasid uut põlluharimistehnikat, kasutasid väetisi, kasvatasid uusi põllukultuure ja aiasaadusi, hoolitsesid hästi hobuste ja kariloomade eest. Kuna eestlaste pakutud kaupa tunti kõrge kvaliteedi poolest, saadi selle eest ka paremat hinda. Eestlased paistsid oma tööarmastusega üldiselt silma. Kõike see seletab, miks Pihkva kubermangu statistikakomitee 1893. aastaraamatus nimetati Balti kubermangudest siia ümberasujaid tunnustavalt kultuurtreegeriteks.
Enamus eestlastest pidasid kas renditud või väljaostetud talu, mõned olid ka mõisarentnikeks. Talude keskmine suurus oli 20 kuni 50 hektarit. Eestlaste hulgas oli lisaks maaharijatele seppi, möldreid ja muid hinnatud ametimehi. Heaks rahateenimise võimaluseks oli raudtee ehitamisel osalemine. Paljud eestlased, kes maaomanike või -rentnikena järjele olid saanud, ostsid või ehitasid Toropetsi maja või isegi mitu. Ka need pandi teenima – seal peeti kas poodi või renditi ruume muul otstarbel välja. Tavaliselt oli linnamaja juures aed, kus aiasaadusi müügiks kasvatati, peeti ka lehmi ja muid pudulojuseid. Eestlaste jõukuse kasvuga kaasnes eesti kultuurielu edenemine. XIX sajandi lõpul tegutses seitsme ja poole tuhande elanikuga Toropetsi linnas eestikeelne kirik, luterlik ja õigeusukool, haridus- ja näitemänguselts, laulukoor ja orkester. Ümberasujate hulgas olid tuntud ja lugupeetud inimesed nagu Eichenbaumid, Ilvesed, Jaagundid, Jõgiojad, Klaassepad, Kuldsepad, Küpparid, Luiged, Luksepad, Lõhmused, Määritsad, Partsid, Pillerid, Saarvad, Solbad, Taldrikud, Taskid, Treid, Treialid, Vähid ja veel mitmed teised.
Toropetsi luterlik Peetri kirik
Eestist Toropetsi kanti väljarändajate hulgas oli ka õigeusklikke, kuid suur enamus neist olid siiski luterlased. Esialgu toimetasid uues asukohas eestlastest ümberasujate ristimisi, matmisi ja teisi kirikutavasid hästi tundvad mehed. Kui eestlasi oli Toropetsi ja ümbruskonda kogunenud juba rohkem, hakkas siin käima Pihkva luterliku kiriku õpetaja Robert Hesse (1835–1887), seejärel Hermann Bresinsky (1839–1910). Algul peeti jumalateenistusi mõnes suuremas linnamajas, kuhu eestlastest luterlased selleks puhuks kogunesid. Kuigi linnavõimud pakkusid luterlastele kasutamiseks ühte paljudest linna õigeusu kirikutest, peeti seda luterliku teenistuse läbiviimiseks sobimatuks ja otsustati ehitada päris uus oma kirik – just selline, nagu sellega kodumaal harjutud oldi. Linnavalitsus andis kiriku ehitamiseks tasuta maatüki linna servas kahte lähestikku asuvat järve ühendava Ukleika jõekese ääres, praegusel Oktjaberskaja tänaval. Iga täiskasvanud luterlane pidi andma kas rubla raha või tooma ühe palgi. 1873. aastal alustatigi 12 meetri laiuse ja 27 pikkuse puukiriku ehitamist ja sellega jõuti lõpuni 1877. aasta augustis, mil toimus Toropetsi luterliku Peetri kiriku sisseõnnistamine. Seda toimetas pastor Hermann Bresinsky, kohale oli tulnud praktiliselt kogu ümbruskaudne eestlaskond. Kuigi Toropetsi Peetri kirikus käijatest oli suur enamus eestlasi, kuulus nende hulka ka mõnisada ümbruskonnas elavat lätlast ja mõnikümmend sakslast. Jumalateenistuste ajal oli kirik alati rahvast täis ja kirikust kujunes ka eestluse vaimne keskus. Peterburi konsistooriumile saadeti palvekiri, et Toropetsi määrataks alaline pastor. Augustis 1889 tuligi Johann Boas (sünd. 24. X 1858) pidama proovijutlust, mis kulgenud küll konarlikult, kuid hinnati siiski rahuldavaks. Järgmise aasta 21. jaanuaril õnnistas Pihkva koguduse õpetaja Hermann Bresinsky Johan Boasi Toropetsi koguduse õpetajaks. Pikka kasvu ja rahuliku loomuga poissmehest õpetaja oli rahvuselt rootslane ja tema eesti keele oskus oli esialgu üsnagi kasin, kuid peagi rääkis ta lisaks eesti keelele ka läti keelt, sest tahtis lätlastelegi emakeelseid jutlusi pidada. Rahva poolt lugupeetud õpetaja armastas kiriku kõrval asuvas pastoraadi aias tööd teha, oli kirglik jahimees ja ehitas endale purjeka, millega sageli järvedel seilas. Pastor Boas tellis Saksamaalt 700 rubla maksma läinud oreli. Kiriku juures said leerilapsed õpetust aastas kahel korral: poisid sügisel ja tütarlapsed kevadel.
Toropetsi luterliku kiriku koguduse liikmete arv ulatus XIX – XX sajandi vahetusel üle kaheksa tuhande. Abikogudused tegutsesid veel Velikije Lukis, kus elas umbes poolteisttuhat eestlast, samuti Holmis ja Krasnopoljes, kus mõlemas elas eestlasi paari tuhande ringis.
Toropetsi kirik suleti nõukogude võimude poolt 1930. aastatel. Viimaseks abiõpetajaks oli J. Oberschneider, kellel olevat õnnestunud arreteerimisest pääseda ja naisteriietuses põgeneda. Kirikuhoones avati aga petrooleumi müügipunkt. Vaatamata sellele kirikuhoone siiski maha ei põlenud. Praeguseks on kirikul torn maha lõhutud ja kõrvale tehtud juurdeehitus. Tänu sellele, et kirikuhoones tegutseb juba pikemat aega lastespordikool, on hoone enam-vähem korras hoitud ja üldiselt hästi säilinud. Toropetsi elanikud kasutavad sellest majast rääkides tänaseni sõna “kirka” – nagu venelased siinset luterlikku kirikut sajandi eestki nimetasid. Peaaegu kõik kohalikud oskavad ka teed sinna juhatada.
Toropetsi luterliku Peetri kiriku hoone on kasutusel võimlana.
Eestlaste koolid
Enne I maailmasõda küündis kirjaoskajate arv Pihkva kubermangus vaid 14 protsendini. Eestis oli kirjaoskus aga üldlevinud ja vene keeltki valdas ümberasujatest kirjas ja sõnas veidi üle 10 protsendi. Esimesed siia tulnud eesti asunikud koolitasid oma lapsi kodus, sest kroonukooli ei saanud neid puuduliku vene keele oskuse pärast saata. Kui juba lapsi rohkem oli, siis koguti nad õpetuse andmiseks mõne ärksama vaimuga kaasmaalase koju, kus omandati lugemine, kirjutamine ja arvutamine. Esimeseks erakooli õpetajaks olevat olnud keegi Märt Muska nimeline mees, kes alustas eesti lastele õpetuse andmist 1884. aastal. Kooli ülalpidamise kulud pidid kandma vanemad, millest aga sageli õpetajale elamiseks suurt ei jäänud. 1889. aastal otsustati ehitada uus koolimaja, milleks saadi kiriku juurde maatükk. Uus koolimaja valmis 1891. aastal ja kooli juhatajaks oli pastor Boas ise. Koguduse poolt üleval peetavas koolis oli sajandivahetusel umbes sadakond õpilast. Õpetajatest on teada nimeliselt Andres Poret ja Peeter Treifeldt. Emakeelset kirjasõna toimetasid Toropetsi eestlastele kord või paar aastas rändraamatukaupmehed, üks tuntum neist oli Gustav Rosenberg.
Toropetsis alustas tegevust ka eestlastele mõeldud õigeusu kirikukool, mida Vene riik üleval pidas. Esimeseks õpetajaks selles koolis oli preester Lutsu tütar, seejärel preester, kooliõpetaja ja kirjamees Johannes Jaanus (1861–1937?). 1892. aastal tuli Toropetsi preester Karl Ustav (20. IX 1867 Kaarepere, Tartumaa – 1953 Augsburg, Saksamaa), kes avas veel samal aastal Toropetsis 4-klassilise eestikeelse õigeusukooli. Karl Ustav asutas Toropetsis ka eestlaste laulu- ja pasunakoori, lisaks oli ta veel õpetajaks linnakoolis. Aastatel 1896–1905 oli ta Pihkva kubermangu rahvakoolide inspektor ja Pihkvamaa eestlaste üks silmapaistvamaid vaimseid juhte. Hiljem tegutses Karl Ustav Petseris setude eestseisjana.
Toropetsiski on täheldatav eestlastele omane püüd lastele võimalikult head haridust anda. Alati ei pruukinudki see sõltuda perekonna jõukusest. Pärast algkooli jätkati hariduse omandamist kohalikus kreisikoolis. Enne I maailmasõda jõudsid mõned ümberasujate lapsed juba ülikooligi.
Toropetsi eestlasi aastal 1914 või 1915.
Eestlaste surnuaed
1882. aastal eraldati linnaserval asuva Vostani õigeusu surnuaiast luterliku koguduse tarbeks maatükk. Sinna, männimetsaga kaetud liivasele mäenõlvale, kust avanes suurepärane vaade linnale ja järvele, seati üles suur puurist. Luterlik matmispaik, mille mõõtmed olid ligikaudu 75 x 130 meetrit, ümbritseti püstaiaga. Igal jaanipäeval peeti siin surnuaiapüha, kuhu kogunes ümbruskonnast suurel hulgal eestlasi. Mäletatakse, et ka 1960. aastatel peeti siin jaanipäevaseid luterlikke surnuaiapühasid, kuhu kirikuõpetaja Eestist kohale sõitis. Kuigi tänaseks on luterlastele eraldatud alale juba aastakümneid venelasi peale maetud ja see sarnaneb väliseltki tavalise vene surnuaiaga, võib siit praegugi leida eestipäraste perekonnanimedega hauatähiseid, mis on kõik juba küll kirillitsas kirjutatud.
Eestlaskonna hääbumine
Esimese hoobi andis Toropetsi eestlaskonnale Oktoobrirevolutsioon ja sellele järgnenud suuremate majade ning kaupluste natsionaliseerimine. Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel 1920. aastal sõlmitud Tartu rahuleping võimaldas Eesti päritolu inimestel opteeruda oma ajaloolisele kodumaale. Seda kasutasidki paljud, eriti need, kes olid nõukogude võimuga lähemalt kokku puutunud, kuid siiski jäi suur osa eestlastest oma uuele asukohale, sest paljud neist arvasid Eestis endiselt Balti paruneid võimul olevat. 1926. aasta rahvaloenduse andmetel oli Toropetsis ja ümbruskonnas eestlasi 3671. Edasi järgneb juba eestlaskonna arvukuse langus, mis tingitud eelkõige stalinlikust terrorist. Just Kesk-Venemaal, sealhulgas Toropetsis, oli eestlaste arvu langus eriti dramaatiline. Kui 1939. aastal oli Kalinini (praegu Tveri) oblastis eestlasi veel üle seitsme tuhande, siis 1959. aastaks oli neid jäänud vaid 2662. Paljud eesti päritolu ümberasujate järeltulijad tulid pärast sõda Eestisse, kus olud olid märksa paremad kui Kesk-Venemaal. 1989. aastal oli Eestis ligi kaheksasada eestlast, kes olid märkinud oma sünnikohaks Kalinini oblasti. 1980. aastate lõpuks oli Kalinini oblastisse, mille alla praegu ka Toropets käib, jäänud kõigest 840 eestlast. Tänaseks on Toropetsi ümbruskonna kunagi eestlastega asutatud talud ja külad suures osas hävinud.
Toropetsi eestlaste järeltulijad tänasel päeval
Aga praegugi võib Toropetsi kandis leida mitmeid ilmselgelt eestipäraste perekonnanimede kandjaid. Suur enamus neist on küll venestunud, kuigi paljud teavad oma Eesti päritolu. Ka puht vene ees- ja perekonnanimedega inimesed võivad osutuda ema poolt eestlaste järeltulijateks, kelle kodus veel paarikümne aasta eest eesti keelt räägiti. Ent nüüd on keeleoskajate ring nii kokku kuivanud, et puudub võimalus selle omandamiseks ja praktiseerimiseks. Huvi oma juurte vastu on kasvanud ühtviisi siit kunagi lahkunud ja ka kohapeal elavate Toropetsi eestlaste ja nende järeltulijate hulgas. See on tervitatav ja väärib igati toetust, kuid ka kutselistele ajaloolastele, etnoloogidele ja keeleuurijatele võiks Toropetsi eestlased huvi pakkuda, sest neid on, kummaline küll, hoopis vähem uuritud, kui näiteks Siberi või Krimmi eestlasi.
Eestlaste kiriku hoone tähistamise kava Toropetsis...
Mati Karmini poolt Toropetsi kiriku jaoks tehtud mälestustahvel ripub Sangaste kiriku seinal.
Eesti Muinsuskaitse Selts on korraldanud Toropetsi ja Andreapoli ümbruskonda mitu ekspeditsiooni, et uurida eesti ümberasujate lugu. Kuna Toropetsi Peetri kirik on ainulaadne, siis peeti vajalikuks paigaldada hoone seinale mälestustahvel. Selleks alustati Eesti Moskva saatkonna kaasabil kohalike võimudega läbirääkimisi. Toropetsi linnapea väitis, et temal puuduvad volitused välismaalastega asju ajada ja selles küsimuses tuleb meil pöörduda Tveri välissuhete osakonna poole. Ja üleüldse, lisas ta, näeb linna generaalplaan ette vana spordikooli hoone lammutamise ja sellele kohale kaasaegse spordikompleksi rajamise. Õnneks pole nende plaanide teostamiseks seni raha leitud. Toropetsi rajooni administratsiooni ülem alustas läbirääkimisi eestlaste süüdistamisega Tallinna vabastajate monumendi hävitamises. Kui talle sai selgeks, et Tõnismäel seisnud pronksmees ei ole hävitatud, vaid teisaldatud ning miks ja kuidas seda tehti, oli ta küllaltki üllatunud. Et olime äsja tähistanud infotahvliga eestlaste kalmistu Išutinos, mis asub naaberrajoonis Andreapolis, siis võttis ta alustuseks telefonikõne oma sealsele kolleegile. Pärinud, kas sellel suhted Eesti muinsuskaitsjatega normaalsed, sai ta vastuseks kiire „ei“, kuid pärast pausi oli telefonist kuulda siiski lause jätku: „... mitte ainult normaalsed, vaid väga head.“ Nüüd osutus Toropetsi rajooni administratsiooni ülem juba päris koostööaltiks ning põhijoontes sai tahvli kavandamise, valmistamise, paigaldamise ja avamise protseduur kokku lepitud. Avamise tseremoonia pidi toimuma 13. juunil 2010. Kõik tundus sujuvat. Mälestustahvli kavandi tegi skulptor Mati Karmin, kel juba aastakümnete pikkune kogemus ajalooliste mälestusmärkide ja –tahvlite taastamisel ja loomisel. Kavand saadeti Toropetsi rajooni administratsioonile ja kiideti nende poolt heaks, kuigi keegi oli arutelu käigus küsinud, kas luterliku kiriku kaanonid näevad ette, et ristilöödul peavad nii kondised põlved olema. Toropetsi administratsioon tegi ettepaneku, et korraldab näituse eestlastest ümberasujatest, meie pidime kohale tooma eesti muusika programmi. Mälestustahvli valmistamist toetas Eesti rahvuskaaslaste programm ja Kultuuriministeerium, samuti mõned eraannetajad. Mati Karmin asuski mälestustahvlit tegema, kuid siis hakati Toropetsis meiega kontakte vältima. Lõpuks küsiti, et kas oleks võimalik mälestustahvel teha väiksem ja paigaldada madalamale ehk veel parem kalmistule. Mati Karmin oli valmis küll mõnevõrra mälestustahvli mõõte vähendama, kuid kiriku tähistamiseks mõeldud tahvli kalmistule paigutamine ei saanud tulla kõne allagi. Mõne aja pärast selgus ka nende küllalti ootamatute ettepanekute põhjus: kohalikud õigeusu vaimulikud olid astunud välja luterlikule kirikule mälestustahvli paigaldamise vastu. Oma vastuseisu põhjenduseks tõid nad kartuse, et kõigepealt pannakse ülesse tahvel, siis taastatakse kirik ja luuakse kogudus, kuhu õigeusklikke üle meelitama hakatakse. Tahvli ülespanemise korral ähvardati linna administratsioon kirikuvande alla panna. Kuna me ei tahtnud, et tahvel kohalikud elanikud omavahel tülli pöörab, siis otsustasime projekti seniks peatada, kuni Toropetsi kodanikud omavahel mõtteid vahetavad ja selgusele jõuavad, kas nad seda mälestustahvlit oma kodulinna tahavad või ei. Et aga mälestustahvel niikaua ei seisaks kusagil tolmu kogudes, siis tuli mõte seniks see Sangaste kirikusse ülesse panna. Selle nõuga olid päri nii Sangaste vallavanem Kaido Tamberg kui ka Sangaste kirikuõpetaja Ivo Pill.
... ja mälestustahvli avamine Sangaste kirikus
7. novembril toimuski Sangaste kirikus jumalateenistus, mille käigus õnnistati sinna siseseinale ajutiselt paigaldatud Toropetsi luterliku kiriku tähistamiseks mõeldud mälestustahvel. Jumalateenistusele järgnes ümarlauavestlus Sangaste Seltsimajas, kus räägiti Sangastest ja ümbruskonnast XIX sajandi teisel poolel ja XX sajandi alguses toimunud väljarändest Toropetsi ja Andreapoli aladele ning tänastest koostöövõimalustest nende regioonide vahel. Siinkohal ei saa jätta mainimata kummalist kokkusattumist, et samal päeval näitas ülevenemaalise telekanali uudistesaade „Vesti.ru“ videoklippi Mati Karminist ja tema meremiinidest valmistatud mööblist. Loodetavasti seda vaadati ka Toropetsis ja mõisteti kahetsusega, millest nende linn on ilma jäänud.
Ajutised asjad kipuvad väga sageli igavesteks kujunema, kuid loodame siiski, et mälestustahvel lõpuks jõuab sinna kuhu ta mõeldud oli – Toropetsi Peetri kirikuhoone seinale. Sangaste kirikusse samale kohale võiks aga tulla tahvel kõikide nende mälestuseks, kes olude sunnil on pidanud kodumaalt lahkuma ja endale uut kodu otsima.
More obout Toropets Lõhmus
google translate help you.
Otsingu tulemused
Eestlased Toropetsis - Kultuur ja Elu - kultuuriajakiri
kultuur.elu.ee/ke502_toropets.htm
Veel sadakond aastat tagasi oli väikelinn Toropets suur eestlastest ümberasujate .... Jõgiojad, Klaassepad, Kuldsepad, Küpparid, Luiged, Luksepad, Lõhmused, ...
[PDF]
Lk. 3 - Digar
www.digar.ee/arhiiv/et/download/415677
naabrite Tveri oblasti Toropetsi linna- kese endises puukirikus. Siiani säili ... Toropetsis elab ajaloolase Peep Pil- laku hinnangul mõnisada eesti ... Eleri Lõhmus.
[PDF]
Laadi kõik alla - Digar
www.digar.ee/arhiiv/et/download_all/55064
naabrite Tveri oblasti Toropetsi linna- ... Eleri Lõhmus ... Kui kõik läinuks nii, nagu korraldajad soovisid, oleks praegu Toropetsi endise puukiriku fassaadil ...
2010 - Eesti Muinsuskaitse Selts
www.muinsuskaitse.ee/index.php?page=5&id=218
Toropetsi puukiriku ehitasid XX sjanadi algusel sinna välja rännanud eestlased ... EMS kauaagene liige Nõmme Heakorra Selts eesotsas Leho Lõhmusega.
Sangaste alevik « Külauudised
www.kylauudis.ee/category/valgamaa/sangaste-vald/sangaste-alevik/
Info tel 513 9071, Kalev Lõhmus. ... Esialgu oli Eesti Muinsuskaitse Seltsil kavas tähistada tahvliga Toropetsi puukirik Venemaal, mille ehitasid sinna välja ...
Sangaste vald « Külauudised
www.kylauudis.ee/category/valgamaa/sangaste-vald/page/2/
17.04.2011 - Info tel 513 9071, Kalev Lõhmus. .... Esialgu oli Eesti Muinsuskaitse Seltsil kavas tähistada tahvliga Toropetsi puukirik Venemaal, mille ehitasid ...
Eestlaste kirik Venemaal Toropetsis on hävimas - Eesti uudised ...
archive.is/bH2G
06.09.2012 - Toropets on ligikaudu 14 000 elanikuga provintsilinn Venemaal, Eestist ..... märgi vajalikkust kohaliku korteriühistu esinaine Eha Lõhmus.
Vabadussammas kui naljahammas e. naer läbi pisarate [täiendatud ...
bhr.balanss.ee/index.php?option=com_content&task=view...
27.02.2008 - ALO LÕHMUS - Vabadusmonumendi ajalugu: verine kaklus .... siirdub Novgorodi vürst Mstislav ühes oma venna Toropetsi vürsti Davidiga ja ...
Grupp 249. eesti laskurdiviisi, 925. laskurpolgu poliittöötajaid õppustel.
www.ra.ee/fotis/index.php?type=2&id=378329
Sündmuse koht, Toropets. Sündmuse aeg, Mai ... Kapten Lõhmus kõige parempoolsem. 1. Rõbakov (fotol ... Anatoli Lõhmus (fotol Kapten. 925. laskurpolgu ...
[PDF]
Võidupüha tähistati Otepääl traditsiooniliselt - Otepää vald
www.otepaa.ee/ot/299%20OT%20nr.%2011.pdf
02.07.2010 - Hilja Lõhmus. 10. Triinu Rebane ..... Aga fakt on see, et enne revolutsiooni elas Toropetsi lin- ... tulid abiks aktiivsetele Toropetsi kogukonna.
